Kadi Kesküla ja Kadi-Ell Tähiste intervjuu Eesti Päevalehes: riik võiks muretseda, kuidas kunstnikud hakkama saavad, mitte pakkuda kuuendat aastat sama suurt toetust

Kui kultuuriministeeriumi 2023. aasta rahastusotsused olid selgunud, kujunes edasine üsna kirglikuks. Rahastuse suurest vähenemisest olid nördinud mitu pika ajalooga teatrit, teiste seas Tallinna Linnateater, kes oli otsuste tegemise mõttes väiketeatritega ühte potti pandud, aga nende mure lahenes suure lisarahastusega. Teisalt torkas see valusalt kunstiringkonda, kus näiteks näitusekorraldajate rahastamine on mõne asutuse puhul püsinud sama juba 2018. aastast. Ei pea just matemaatikageenius olema või inflatsioonikalkulaatorit kasutama, et aru saada, kui keerukas on tulla välja sama summaga nüüdsel ajal.

Eesti Päevalehe vestlusringis jagasid muresid ja mõtteid EKKM-i (Eesti kaasaegse kunsti muuseum) juht Kadi Kesküla ning eelmisel kevadel loodud ja 31 kunstiasutust koondava kunstiasutuste liidu (KAEL) tegevjuht Kadi-Ell Tähiste.

Kuidas kunstiringkonnad pärast eelmise nädala tormi vaibumist kõigele tagasi ja ka edasi vaatavad?

Kadi Kesküla (KK): EKKM-i seisukohast hämmastas mind eriti see, et samal päeval, kui tuli teade teatritele 850 000 lisaeuro leidmisest, saime meie ministeeriumist vastuse, et raha üldse ei ole ja EKKM-i tegevustoetust, mis on kuuendat aastat järjest 30 000 eurot aastas, ei saa kuidagi suurendada. Kunstivaldkond ole nii suuri summasid kunagi näinudki… 30 aastat alarahastatust ja kunsti marginaliseerumist on viinud segaduseni, millega oleks viimane aeg tegeleda.

Kadi-Ell Tähiste (KT): Argumenti “raha ei ole võimalik leida” on võimalik mõista siis, kui raha tõesti ei ole. Teatritele erakorraliselt eraldatud 850 000 euro puhul ei saa rääkida otseselt teatrite raha äravõtmisest. See raha ei olnud suures osas ühelegi valdkonnale broneeritud, see oli meie ühine erakorraliste eraldiste pott, mis oli valdkondadeülene. Tekib ka usalduse küsimus: kui meilt valdkonnana loodetakse mõistliku ja mõistva partneri rolli, siis see peab olema vastastikune.

Kuus aastat oli EKKM-i toetus ühesugune. Kui suurt summat soovisite lisaks?

KK: Kokku soovisime 60 000 eurot ehk siis eelmiste aastatega võrreldes 30 000 eurot rohkem. Eelmisel aastal tahtsime veidi vähem. Selle toetuse alla peaksid mahtuma kõik kulud, mis ei ole palgad. Palgad taotleme kultuurkapitalist.

KT: EKKM-i toetus on olnud sama 2018. aastast. Kui vaadata kõrvale Tallinna kunstihoone rida, siis on rahastamise puhul näha selgelt seda hetke, kui neist sai riigi sihtasutus. Riik näeb kunstihoone varal oma asutuse puhul seega hästi, milline on näituseasutuse jaoks mõistlikus mahus eelarve. Kunstihoone püüabki nüüd olla ka etalon: neil on küllaltki hästi kunstnikutasudega, riigiasutusena saavad nad palgatõusuga kaasa tulla jne.

KK: Riik saab aru küll, aga lihtsam on mittekorrastatuse olukorras tegeleda millegi muuga. Meie esimene ülesanne on hoone renoveerida nii, et see ei kukuks meile selga. Praegu on hoones kolm kraadi sooja, seepärast olemegi hooajaliselt avatud ja avame taas aprillis.

Kas juhul, kui sel aastal jääbki toetussumma 30 000 piiresse, varitseb ka sulgemisoht?

KK: Jah, oleme seda kaalunud äärmusliku võttena, kui saaksime kultuuriministeeriumilt vastuse, et kunst ei ole riigi jaoks oluline ja seda rahastatakse selle järgi. Seni tahame loota, et praeguste proportsioonidega rahastusmudel on lihtsalt jäänuk ajast ja mõtteviisist „kes kõvemat häält teeb, seda ka kuulatakse“. Me ei tahaks ühe kunstivaldkonna eestseisjana (veel) pildilt kaduda, vastupidi.

2023. aasta jaoks taotlesime 30 000 (kommunaalkulud) + 30 000 (teised tegevuskulud), kokku 60 000 eurot, aga saime 30 000 eurot, mille sisse ei mahu isegi meie üüriraha, mis on aastas 5700 eurot. Olime sunnitud üüriraha taotlema kultuurkapitalilt, kust tegelikult on ju nende kuludega eesmärk hoopis välja saada. See on tegelikkus.

KT: Tegin muide inflatsioonikalkulaatoriga tehte ja selle järgi on 2018. aasta 30 000 euro ekvivalent nüüd 23 000 eurot. Ses mõttes on toetus neljandiku võrra vähenenud. Tekib küsimus, mida riik sellise raha eest ootab. Lõpuks tuleb põrand ette ja mõistlikke ootusi enam seada ei saa. Näiteks kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtasu on sel aastal 1600 eurot bruto, mis tähendab, et selle inimese aastapalk on üle 25 000. Teisisõnu mahub EKKM-i aasta eelarvesse ühe inimese palk.

KK: Selle troostitu olme kõrval on EKKM kunstiasutus, kus toimuvad näitused ja üritused, mis on nii rahvusvaheliselt kui ka Eesti-siseselt tunnustatud ja hinnatud. Eelmisel aastal sai kultuurkapitali kujutava kunsti peapreemia just EKKM-is toimunud Edith Karlsoni isikunäitus.

Mille võiks kunstivaldkonnas esmajärjekorras ära lahendada?

KT: Meie huvi on, et asi korrastuks, oleme valdkonnana valmis läbi rääkima. Siiani on aga protsess näinud välja nii, et meid ei ole kutsutud ministeeriumisse mitte arutama, vaid teavitust vastu võtma. Nii on progressi raske oodata.

Meie valdkond ootab pikisilmi, et suuremad algatused ja tegijad, kes on end aastatega tõestanud, oleksid ministeeriumi, mitte kultuurkapitali real. Kulka rahastus on mõeldud teiseks otstarbeks ja see on ebakindel. Nimekiri nendest asutustest, keda oleks vaja sealt välja tõsta ja kellele kindlust luua, pole kuigi pikk.

KK: See nimekiri on ministeeriumil ammu olemas.

KT: Hiljuti tehti õnneks sellega ka algust. Veel selle aastani said näiteks Tartu kunstimuuseum ning tarbekunsti- ja disainimuuseum kultuurkapitalist tegevustoetust. Ja need on valdkonna mõistes suured muuseumid. Nüüd on sammuke normaalsuse poole astutud ja selle eest tuleb ministeeriumit tunnustada. Sama protsessiga tuleks ka edasi minna, lisaraha vajadus pole kosmiline. Ning kui kulkas pääsevad rohkem löögile ja mõjule väiksemad algatused ja loovisikud ise, siis see parandab olukorda terves valdkonnas. Kelleltki ei peaks raha ära võtma, kultuuri peab raha juurde tulema!

KK: Kogu riigieelarve proportsioonis on kultuuri osa hoopis kaks korda kahanenud.

Kunstnike liidu juht Elin Kard ütles 2021. aastal EPL-ile antud koroonaaja intervjuus, et kunstnikud on harjunud kriisiolukorras elama. Osa kultuurivaldkondadega, eeskätt teatriga võrreldes on kunstiinimeste häält märgatavalt vähem kuulda. Kuidas saaks kunstnike muresid paremini edastada?

KK: Eelmisel aastal sai KAEL loodud just sellepärast, et hääl oleks ühiskonnas valjem ja partnerite seljad koos.

KT: Esiteks peavad kunstnikud ülipalju pingutama, et endale elatist teenida. Kui oled niivõrd hõivatud, siis palju aega ei jää vägikaigast vedada ja sama on ka organisatsioonide puhul. Kunstiasutuste meeskonnad on lausa superõhukesed. Eraldi turundus- ja kommunikatsiooniinimestest võime vaid unistada.

Kui meil käivad rahvusvahelised kolleegid, siis neil vajub suu lahti ja nad küsivad: kas olete hullud, et teete 3–4-liikmeliste tiimidega selliseid asju? Eks siin ongi heas mõttes fanatismi, aga ei saa selle peale loota, et valdkonna areng selle peal püsib. Mündi teine külg on läbipõlenud inimesed ja talendid, kes lahkuvad valdkonnast. Nad lihtsalt ei jaksa pikalt leegiga põleda, valdkonna eestvedajad väsivad.

KK: Minnakse ka teisi erialasid õppima. Seda teevad ka tippkunstnikud oma parimas loomeeas, nad lihtsalt ei jaksa. Väsimusest kunstiväljal võitlemise pärast on eriala vahetatud keskkonnateemade, metsanduse, IT ja programmeerimise, toitlustuse, sotsiaaltöö jm erialade vastu. Kunstikiht järjest kahaneb.

KT: Teatritel on kergem oma seisukohti põhjendada ka seepärast, et neil on meeskondades inimesi, kelle töö ongi seista selle eest, et teatrivaldkonna tegijad oleksid tuntud. Oleme vaiksemad, sest lihtsalt pole ressurssi.

Siinkohal saab tõesti tuua näite, et paremini finantseeritud Tallinna kunstihoonele teeb turundust tuntud kommunikatsioonifirma ja neid on ajakirjanike vaatevinklist väga hästi näha.

KT: Neil on jah võimalik seda teha. Kunstihoone juht Paul Aguraiuja on kunstiasutuste liidu juhatuses ja nad samas ka hea meelega jagavad oma ressursse.

KK: Turundusinimest oleks vaja küll. EKKM-is on meil olnud alati kaks täiskohaga inimest, sellest aastast on kolm. See tiim teeb absoluutselt kõike alates turundusest kuni programmideni, aga ka koristab ja ehitab. Isegi meie juuksekarvad on ressursside mõttes poolitatud.

KT: Tublidust ja aastate pikku väljakujunenud vähenõudlikkust ei tohi ära kasutada. Riigi asi oleks küsida, kuidas ja kas me hakkama saame, mitte pakkuda kuuendat aastat sama suurt toetust. Eelarved, mida pidevalt ministeeriumile ja kultuurkapitalile esitame, on olude sunnil olnud viimase piiri peal ja ülikonservatiivsed. Meie valdkonnas on seetõttu juba tasapisi unistamisjulgus pärsitud.

Aastakümneid on kõneldud ka vabakutseliste kunstnike ja teiste loomeinimeste ravikindlustuse vajalikkusest. Kas sel teemal on olnud viimasel ajal arengut näha?

KT: Elin Kard kunstnike liidust on seda väga hästi eest vedanud. Ta on vaadanud üle ka parteide programmid ja enamikul on see teema moel või teisel sees. Meie ettepanek, mis aitaks probleemi kasvõi osaliselt lahendada, on tekitada ministeeriumisse näitusetasude voor, kust näituseorganisatsioonid saaksid taotleda sihtfinantseeritud raha, mida nad siis maksaksid kunstnikele tasudena edasi. Kunstivaldkonnal ei ole muide ministeeriumis praegu ühtegi taotlusvooru, samal ajal kui teistes valdkondades on. Nii tekib kunstnikul ka n-ö tööandja ehk organisatsioon, kes näitust korraldab. Saadud summa pealt saab ära maksta maksud ja tekitada olukorra, kus tekivad sotsiaalsed garantiid. Selline voor aitaks mitmele probleemile, nii kunstnikele endale kui ka asutustele, leevendust pakkuda. Ka Soomes algatati mõni aasta tagasi selline kunstnikutasude voor. Neil oli tehtud ka põhjalik eelanalüüs, nii et analoogia baasilt võiks ideed Eestis edasi arendada.

See tähendaks siis seda, et kunstnikul on ravikindlustus konkreetse aja vältel?

KT: Kui on aktiivne kunstnik, kel on aasta jooksul eri paikades mitu projekti, saab ta sealt ravikindlustuseks vajaliku summa kokku.

KK: Aga need on kõik ettepanekud, reaalsuses pole veel mitte midagi. Seda suurem on vastutus isegi meiesugusel pisikesel organisatsioonil, et saaksime projektipõhiselt midagigi maksta.

KT: Muide, ka eesti kunsti rahvusvaheline maine on väga hea. Head asjad ei tohi aga tulla inimeste ning nende heaolu ja tervise kulul.

Kui kunstivaldkonna soovid on tegelikult üsna tagasihoidlikud, siis ilmselt see kõik kokku ei käiks ministeeriumile üle jõu?

KT: Ei käi. Oleme välja arvutanud, et näiteks näitusetasude puhul saavutaks esialgu ka 500 000 euroga aastas korraliku efekti. Ütlen veel kord: tähtis on, et ei jäädaks lõksu „alati on ju nii olnud“. Õiglust võiks rohkem olla ja me ei räägi sellest, et arvud peaksid olema võrdsed, valdkonnad ja nende toimimisloogika on erinevad. Kuid nii suuri kääre ei tohiks lubada. Kui üht valdkonda väga palju toetada, siis on valdkonnal võimalik oma tegevust tutvustada ning olla mitmekesine ja särav. Nii ongi eestlased teatrirahvas. Aga eestlased võiksid olla ka kunstirahvas, raamaturahvas või muusikarahvas. Kunst ei ole muide juba praegu nii ebapopulaarne, kui arvatakse. Oluline on võimaldada organisatsioonidel ise olla tublim. Organisatsioonide tegevuseks antud raha ei lähe musta auku, vaid ta loob arenguks eeldused.

Intervjueeris: Kristi Helme
Foto: Kiur Kaasik