Kadi-Ell Tähiste Sirbis algavast kunstiaastast

Kunstiasutuste Liidu juht Kadi-Ell Tähiste toob Sirbi lühiintervjuus “Pealelend” esile paar tõika, mis võivad kunstiasutuste tulevikku laiemalt vormima hakata.

Kunstiaasta on jõudsasti hoogu sisse saamas, ometi on suuremaid üldistusi eesoleva kohta raske teha.

Mis on alanud kunstiaastal kunstiasutuste tähtsündmused?

Alanud aasta põhilisi sündmusi on loovisikute ja loomeliitude seaduse jõudmine parlamentaarse arutelu faasi. Kultuuriministeeriumi aastaid tagasi välja käidud ambitsioonikas lubadus luua Euroopa parim vabakutseliste süsteem on vähemalt kunstiväljal hästi meeles. Loodame, et näeme nüüd konkreetseid samme ja otsuseid, sest debatti on sel teemal peetud küll ja veel. Püüame ka ise lahenduste väljatöötamisel kaasa aidata, näiteks andsid kunstiasutused eelmise aasta lõpus kultuuriministrile üle ettepaneku kunstnikutasude süsteemi loomiseks. Valdkonna loovisikuid tuleks avaliku rahastuse seisukohalt kohelda sarnasemalt klassikalisel tööandja-töötaja suhtel põhinevate loomealadega ning sõnastasime, kuidas seda saavutada.

Teiseks on valimiste aasta: arvan, et tuleks varasemast palju häälekamalt küsida, mis on volikogudesse pürgijate kultuuripoliitilised seisukohad. Kultuur loob paremat elukeskkonda, toob välis- ja siseturiste ning panustab piirkondade (taas)elustamisse, rääkimata otsesest majanduslikust kasust. Seda kinnitavad uuringud (teemat on käsitlenud näiteks konjunktuuriinstituut, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium jt) ning arvukad elulised näited. Kunstiasutuste toetamine on üle Eesti väga ebaühtlane, palju rohkem võiks rakendada kunstikorraldajate potentsiaali ja liiduna plaanime sellele kindlasti tähelepanu juhtida.

Kolmandaks mõjutavad valdkonna käekäiku personaliotsused. Kunsti köögipoolel töötab vähe inimesi, seega sõltub n-ö võtmepositsioonide hoidjatest ka see, kui hästi on huvid kaitstud. Lisaks EKA värske rektori (ja otsapidi ka ministeeriumi loomingu asekantsleri) ametisse astumisele seisab kevadel ees Eesti Kunstnike Liidu uue presidendi valimine. Ametis ei jätka Elin Kard, kes on aastaid olnud vankumatu kunstnike eest seisja, tundes valdkonda ja kultuuripoliitika hoovusi läbi ja lõhki. Loodan, et mantlipärijal jätkub temasarnast vastupidavust, sest huvikaitsetöö on paraku nagu „Tsirkuse“ lauamäng – iial ei tea, millal kukud tagasi algruudule ja pead selgitamist otsast alustama.

Mille poole vaatad lootusrikkalt?

Kõige rohkem lootust annab valdkonna jätkuv soov ühiselt enda eest seista: pidada arutelusid, teha ettepanekuid, leppida kokku sihtides. Huvitaval kombel on lootusrikkust ka koostöös kultuuriministeeriumiga. Heidy Purga on nentinud, et kunst on üks kehvemas seisus kultuurialasid – äraspidiselt loob see tõdemus pinnase paremaks tulevikuks. Usun, et suudame kunstiasutustega olla ministeeriumile ratsionaalsed, aga ka nõudlikud partnerid. Näiteks tegevustoetuste teemal oleme ettepanekute koostamist juba alustanud ja plaanime neid tutvustada kevadel.

Rõõmu valmistab ka see, et mitmed tegijad – nii kunstnikud kui ka näitusepaigad – tunduvad olevat ebakindlate aegade kiuste väga heas hoos. Ka publik on meid üles leidnud ja näitustest saadakse osa üha enam. Loodan, et kasvatame järjest oma enesekindlust ja saame üle stereotüübi „kunst on väikese ringi teema“ taastootmisest, sest see lihtsalt ei vasta tõele.