Kadi-Ell Tähiste ERRi Kultuuriportaalis: kultuuritöötaja palgatõusu nähtamatu varjukülg
Kultuuritöötajate palgatõusul on paraku üks vähe teadvustatud, aga oluline varjukülg: suurt osa kultuuriväljast palgatõus ei puuduta ja üle välja jäävad keskmised tasud järgmisel aastal kardetavasti märkimisväärselt 1600 eurole alla, selgitas Kunstiasutuste Liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähiste ERRi Kultuuriportaalis avaldatud artiklis.
On tõeliselt rõõmustav, et kõrgharidusega kultuuritöötaja riiklik miinimumpalk tõuseb uuest aastast 1400 eurolt 1600 peale. Kultuurivaldkonnas tegutsevad kõrgelt haritud spetsialistid, kelle töö on meie ühiskonna suurima väärtuse hoidmine, publikule vahendamine ja loomine. Sellel kahtlemata positiivsel uudisel on paraku üks vähe teadvustatud, aga oluline varjukülg: suurt osa kultuuriväljast palgatõus ei puuduta ja üle välja jäävad keskmised tasud järgmisel aastal kardetavasti märkimisväärselt 1600 eurole alla.
Saatan peitub detailides. Nimelt, tsiteerides Kultuuriministeeriumi (1) peetakse kultuuritöötajate palgatõusu puhul silmas “Kultuuriministeeriumi haldusala riigiasutuste, riigi osalusega sihtasutuste ja avalik-õiguslike sihtasutuste eelarvetest palka saavaid spetsialiste.” See tähendab lihtsustatult, et sihistatud vahendeid palkade tõstmiseks saavad üksnes riigi endaga seotud kultuuriasutused.
Kas teate, kui palju on näiteks kunstivaldkonnas selliseid organisatsioone? Täpselt üks: Tallinna Kunstihoone. Tõsi, siia lisanduvad ka mõned kunstimuuseumid, kes ministeeriumi loogikas paigutuvad kunsti asemel enamasti hoopis muuseumite valdkonda. Nende üle on väga hea meel ja lisavahendid on auga ära teenitud, aga üldpilt on kunstis võrreldes mitme teise valdkonnaga – näiteks kasvõi palgatõusu eest südilt seisnud teatritega – pehmelt öeldes trööstitu.
Selleks, et mitte kaotada häid töötajaid, on paljud kunstiorganisatsioonid seni hambad ristis läinud kultuuritöötaja miinimumpalga tasemega kaasa ilma, et neile iga uue riikliku miinimumi kehtestamisel täiendavaid vahendeid eelarvesse laekuks. Pingutatakse selle nimel, et ka kunstitöötaja saaks teiste valdkondade kolleegide kõrval tunda end vääriliselt hoitud ja väärtustatud. Praeguse metsiku hinnatõusu valguses jääme sel korral ilmselt sellest rongist maha. See tähendab, et paraku ainult süveneb ebatervislik konkurentsiolukord, kus rohkemate riigiasutustega kultuurivaldkonnad on kordades paremini kapitaliseeritud kui ülejäänud.
Kunsti olukord on topelt keeruline, sest lisaks sellele, et valdkondlikke riigiasutusi on vähe, saavad ministeeriumilt iga-aastast tegevustoetust vaid mõned üksikud. Neid peab ministeerium strateegiliselt olulisteks partneriteks, kuid ka tegevustoetuse saajad ei saa palgaraha “automaatselt” juurde. Kui riigiga seotud kultuuriasutustele on seekord lisavahendid ette nähtud nii palgatõusudeks kui mõningases mahus ka üldkulude katmiseks, siis tegevustoetuse saajate puhul see nii ei ole. On ilmselge, et senised tegevustoetuse saajad ei jõua inflatsiooni ning kasvavate elektri- ja küttekulude kõrval töötajate palku miinimumile järgi jõudmiseks vajalikus mahus kasvatada.
Kui mõned erandid kõrvale jätta, ei puuduta palgatõusudeks ette nähtud toetused seega rõhuvat enamust meie valdkonna organisatsioone üldse. Kasvava miinimumiga kaasnev palgasurve see-eest mõjutab kõiki. Kunstivaldkond ei ole selles mures sugugi üksi, sama seis vaatab vastu ka näiteks muusikavaldkonnas ning järjest kehvemas seisus on erategijad ka neis valdkondades, kus riiklikke kultuuriasutusi on rohkem.
Mis oleks lahendus? Alustuseks näiteks võiks esimese väikese sammuna ministeeriumi tegevustoetustega kaasa anda ka sihtotstarbelisi vahendeid spetsiaalselt palgatõusuks. Ei ole keeruline välja uurida, mis on toetatud asutuste palgafond ja personalistruktuur. See võib küll tähendada üldise palgatõusu protsendi mõningast vähenemist, aga selline solidaarsusprintsiibist lähtuv otsus aitaks veidigi tasandada valdkondade vahelist ebavõrdsust. Praegu antakse strateegilistele partneritele vahendeid sildiga “otsustage ise, kuidas kasutate”. Samas on siililegi selge, et kui rahast ei jagu nii kasvavate üldkulude katmiseks kui ka palkade tõstmiseks, siis palgatõusud pannakse organisatsiooni säilitamise hinnaga pausile.
Kõige üldisemalt aga on aeg hakata kultuuriväljale lähenema terviklikult. Tuleb lahti lasta “ajaloolistel põhjustel” välja kujunenud riiklikult eelisarendatud valdkondade jaotusest ja tagada riigi ühtlasem tugi üle kultuurivälja. Kultuuritöötajate palkade tõstmine on ülivajalik, aga praegu tehakse ära vaid pool rehkendust. Palun ärme unusta, et Eesti kultuuri elujõulisuse seisukohast kriitiliselt olulisi ja andekaid inimesi töötab kõikides valdkondades ning kõikide omandivormidega organisatsioonides. Neid tuleb hoida, sest – nagu on värske riigieelarve lipukiri – fookuses peab olema inimene ja ilma inimesteta kultuuri ei tee.
(1) https://kul.ee/uudised/2023-aasta-kultuurieelarve-huppeline-palgatous-ja-suurenevad-toetused