Kadi-Ell Tähiste ja Paul Aguraiuja Eesti Päevalehes: Kultuuriministeeriumi salakaval mäng rahaga: kuidas võlutakse ootamatult “täiendavaid vahendeid”?
Kultuuriministeeriumi otsus anda teatritele ligi miljon eurot lisaraha pani kunstiinimesed kulmu kergitama, kuna näitusekorraldajate jaoks ei leita ka kümneid kordi väiksemaid summasid, kirjutasid Kunstiasutuste Liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähiste ja juhatuse liige Paul Aguraiuja Eesti Päevalehes.
Möödunud nädala lõpus saatis kultuuriministeerium välja era- ja munitsipaalteatrite toetamist puudutava pressiteate. Arvestades, et äsja on lõpule jõudnud etendusasutuste seaduse muutmine ning rahastussüsteemi päris põhjalik reform, on infojagamine vajalik. Aga nagu reede õhtusse ehk töönädala viimasesse töötundi sihitud sõnumitega vahel ikka võib olla, leidus seal üks pehmelt öeldes kulmu kergitama panev infokild. Nimelt otsustas ministeerium lisaks varem välja öeldud ja eelarves fikseeritud toetussummadele eraldada täiendavad 850 000 eurot, et “pehmendada üleminekut uuele rahastussüsteemile”. Teatest saab samas lugeda, et tegevustoetuste maht kasvas sel aastal enam kui poole miljoni euro võrra. Ehk siis teatritele otsustati erakorraliselt anda lisaraha, et nad saaksid kohaneda toetuse tõusuga?
Praeguseks on selgunud, et kultuuriminister otsustas nõnda isiklikult appi tulla neile, kelle rahastus oleks ministeeriumi enda kokku kutsutud ekspertkomisjoni soovitusel langenud. Iseenesest ei ole ministri soov teatreid päästa ju taunimisväärne, aga täiesti nõutuks teeb, et sellist suhtumist ei rakendata ministeeriumi haldusalas sugugi võrdselt ja mõistuspäraselt.
Näiteks sai üks Eesti kesksemaid näituseasutusi Eesti kaasaegse kunsti muuseum (EKKM) eelmise nädala lõpus ministeeriumilt tegevustoetuse tõstmise taotlusele lõplikult eitava vastuse põhjendusega, et ministeeriumi eelarve on lihtsalt niivõrd pingeline ja raha ei ole. EKKM on kunstivaldkonnas üks väheseid ministeeriumilt püsitoetust saavaid eraõiguslikke (ehk juriidilises mõttes kõnealuse taotlusvooruga toetatavate teatritega sarnane) organisatsioone. Nende tegevustoetus on nüüdseks juba kuuendat aastat olnud täpselt sama suur – 30 000 eurot – ja ülejäänud osas peavad nad lootma kultuurkapitali peale. See tähendab, et inflatsiooni tingimustes on EKKMi niigi madal toetus, mille eest saab täna napilt katta ainult ühe inimese palga, igal aastal hoopis vähenenud. “Rahastuskindlusest ja jätkusuutlikkusest”, mida etendusasutustele lisaeraldisega pakutakse, saavad nad ainult unistada.
EKKM ei ole siinkohal erand – ka teiste eraõiguslike kunstimajade toetused on väikesed ja tammuvad juba aastaid paigal vaatamata sellele, kui põhjendatud ja läbi kalkuleeritud taotlusi esitatakse. Kusjuures kunsti- ja näituseasutuste rahastusega on otseselt seotud ka vabakutseliste loovisikute hakkamasaamine, kelle käekäik on ministri sõnutsi tema prioriteet. Tõsi, tänavu tegi ministeerium Tartu kunstimuuseumi ja Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi tegevustoetuste kultuurkapitalist „välja tõstmisega“ valdkonnas kauaoodatud sammu ja kultuurkapitali tugi teistele organisatsioonidele tõusis. Samas on eraõiguslike ja munitsipaalalluvuses näitusepaikade tegevustoetuste summa ministeeriumi ja kultuurkapitali eelarvetes kokku ikkagi väiksem, kui etendusasutuste baasile lisanduv (!) täiendav rahaeraldis. Viimane ulatub reedese uudise valguses juba 1,4 miljoni euroni.
Eraldi küsimus on, kuidas üldse tekkis vajadus etendusasutustele lisaks planeeritud toetuse tõusule ootamatult veel peaaegu miljon eurot välja käia, arvestades, et ministeeriumi sõnutsi oli rahastamise aluseks olev reform põhjalikult ette valmistatud ja valdkonnaga läbi räägitud. Nõnda andis alles napilt kolm nädalat tagasi teemast põhjaliku ülevaate kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp: “Süsteem sai oluliselt selgem ja õiglasem kui senine. /–/ Kriteeriumid ning metoodika on kirjas ja esindusorganisatsioonidega läbi räägitud. Süsteem on läbipaistev ja usun, et selles raamistikus sündivad otsused põhjendatud ning ajas järjepidevad.”
Sellise läbimõeldud tegutsemise juures oleks ehk arusaadav maksimaalselt mõnekümne tuhande eurone tasandusfond näiteks situatsiooni tarbeks, kus uus metoodika annab mitmele taotlejale sama punktisumma. Praegu välja käidud number moodustab aga peaaegu neljandiku taotlusvooru esialgsest mahust ja ületab 300 000 euroga ka algselt välja arvestatud tegevustoetuse tõusunumbrit. Kelle arvelt selline valearvestus kinni makstakse? Pressiteates toodud sedastus, et allikaks on “ministeeriumi täiendavad vahendid”, selgust ei too.
Eelnevast ei maksa otsida intriigi või kadedust teatri valdkonnas tegutsevate kolleegide suhtes. Vastupidi, mitmekesine teatripilt on rõõmustav ning kujutava kunsti ja etenduskunstide koostöö aasta-aastalt üha tihedam. Küll aga on lubamatu ja arusaamatu kultuuri alavaldkondade järjepidev ebavõrdne kohtlemine ministeeriumi poolt. Kui sama nädala jooksul öeldakse, et kunstile ei ole võimalik kuidagi leida isegi mõnikümmend tuhat eurot, sest raha ei ole, aga etendusasutustele võlutakse ootamatult “täiendavatest vahenditest” välja 850 000, tekib paratamatult küsimus, kuidas saab ministeeriumi partnerina usaldada? Kas see on kultuuri rahastuse läbipaistev, tasakaalustatud ja õiglane juhtimine?
Kollaaž: Eesti Päevaleht