Kadi-Ell Tähiste ja Maarin Ektermann Postimehes: Kultuur ei pruugi olla kuluartikkel

Mõeldes kultuuri toetamisest kipub Eestis esimesena pilk pöörduma riigi suunas, sest oleme harjunud pidama seda ennekõike kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali vastutusalaks, teinekord tuleb ehk appi ka mõni Euroopa Liidu fond, kirjutavad Kunstiasutuste Liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähiste ja Eesti Kunstnike Liidu president Maarin Ektermann Postimehes.

Kohalike omavalitsuste (KOV) juhtidelt eeldame pigem tegelemist teede-ehituse, lasteaiakohtade, sotsiaaltoetuste ning kultuuri puhul peamiselt spordi ja rahvakultuuri jaoks võimaluste loomisega. Nii mõeldes aga pisendame omavalitsuste rolli kultuurielu juhtimises ja jääb tähelepanuta, et kultuur oma mitmekesisuses pakub igati ambitsioonikaid võimalusi piirkondliku elu edendamiseks.

KOV-valimiste eel tasub küsida, kuidas üks või teine omavalitsus kultuuri toetab ja mismoodi täpsemalt kultuur kohalikku ellu panustab. Järgnevalt vaatame lähemalt, mida näiteks üks kunstigalerii pakkuda saab.

Tulu, mitte üksnes kulu

Kultuuri toetamist tasub igal juhul vaadata avarama pilguga ja näha selles puhta kulu asemel tulu toovat potentsiaali. Kuigi juba on KOV-valimiste aruteludes kõlanud ideed, mis sõna otseses mõttes vastandavad näiteks sotsiaalvaldkonda ja kultuuri, on selline lähenemine lühinägelik ja alahindab võimalusi, mida kultuur ja kunst saavad pakkuda. Inimestele meeldib elada ja veeta aega kohtades, kus on midagi huvitavat teha. Näiteks Economist Intelligence Uniti viie elukeskkonna kvaliteedi hindamise markeri seast on üks suurema kaaluga (25 protsenti koguhindest) näitajaid «kultuur ja keskkond» ning kultuuri kättesaadavus on üks tähtsamaid markereid ka Merceri linnade elukvaliteedi hindamisel. Niisiis on kultuur mõnusa elukeskkonna loomisel väga tähtis. Kultuurile panustades saab vältida ääremaastumist ning meelitada piirkonda rohkem aktiivseid tööealisi inimesi, kes panustavad ka KOVi eelarvesse.

Konkreetsemalt näituste korraldamisest rääkides on see hea võimalus viia suhteliselt soodsalt tippkultuuri väljapoole niinimetatud tõmbekeskusi: võrreldes sündmuspõhiste kunstiliikidega (näiteks ühekordne teatrietendus või kontsert) on näituste korraldamine paindlikum, need on tavaliselt lahti pikemat aega ja neid kogeb aja jooksul suurem hulk inimesi. Muu hulgas saab paremini tagada erineva elatustasemega elanikkonnagruppide ligipääsu kultuurile: kohapealne näitusekülastus, olgu see tasuta või väikese piletiraha eest, on kordades soodsam kultuurielamus suurtele peredele, eakatele või vähekindlustatutele, kellel pole võimalik suurde linna kultuurisündmustele sõita. Peale kultuurilise vaba aja sisustamise saavad kunstiasutused olla toeks näiteks haridusvaldkonnas (ka Eestist leiab küllalt näiteid, kuidas kunstinäitusi nutikalt kooliprogrammiga põimida), teha erituure eakatele, olla huvitavad keskkonnad koosolekute, töötubade ja kontsertide ellu viimiseks ja nii edasi.

Kunstiturismi (avamata) potentsiaal

Skeptikud viitavad tavaliselt kuuldusele, et kunstinäitused on kitsale erialaringile mõeldud ega paku laiemat huvi. Õnneks kinnitab ka statistika, et see iganenud müüt kaotab järjest oma jõudu. Üle Eesti kogusid kunstinäitused näiteks 2023. aastal rekordilised 2,5 miljonit külastust ning regulaarselt saab kunstinäitustest osa ligi veerand täiskasvanud elanikkonnast, mõnes piirkonnas küündivad näitajad ka kolmandikuni. Rahvusvahelistelt on kunstisündmustest kujunenud mitmel juhul korralikud publikumagnetid – lähiriikidest võib näiteks tuua Helsingi biennaali (üle 100 000 külastaja igal toimumiskorral) või tänavu esimest korda toimunud Riga Contemporary kunstimessi (üle 12 000 külastaja kolme päeva jooksul), mis näitavad, et geograafia taha pugeda ei maksa: kui targalt tegutseda, on kvaliteetsed kunstisündmused publikumagnetiks ka siin «kauges ja külmas» maailmanurgas.

Kunstiturism ei ole maailma mastaabis midagi marginaalset ning rumal oleks jätta selle võimalused kasutamata. Kui mõelda kasvõi sellele, kuidas reisides oma aega sisustatakse ja mis jääb meelde, siis üsna kõrgel kohal selles nimekirjas on paljudel kaasaegsed (kunsti)muuseumid. Sestap ootame pikisilmi Tartu kunstimuuseumile võrratult paremaid tingimusi ja euroopalikku tänapäevast eksponeerimiskeskkonda pakkuvat Siurut. Tartu liinis jätkates tasub meenutada, et ka Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 võttis üheks oma fookuseks regionaalse mitmekesisuse ja näitas korduvalt kultuuri ligitõmbavat efekti.

Mõtet, et kunstinäitused võivad olla tõmbenumbrid, mille pärast eraldi kohale sõidetakse, toetavad ka mitmed muud näited üle Eesti. Näiteks on Hiiumaa Reigi pastoraadi või Peipsi ääres tegutseva Voronja galerii igasuvised näitused kujunenud nii mõnelegi mujalt tulnule «kohustuslikuks» suve osaks, Otepää vallas tegutseva Maajaama eelmise suve hittnäitus «Metsikud bitid» tõi ühe suvega kohale ligi 7000 inimest ning neil päevil lõppenud Marko Mäetamme näitus kasvatas märgatavalt Võrumaa muuseumi külastajaskonda. Kord juba kohale sõitnud, on külastajatel küllap vaja kuskil ka süüa-juua, majutuda ning poes käia.

Olukord praegu

Vaadates otsa kunsti toetamisele KOVide arvestuses, on pilt üsna ebaühtlane. Kuigi pisemaid, mõnesaja euroseid projekti- või tegevustoetusi tavaliselt ikka saadakse, on toekam püsitugi kultuuri-, sealhulgas kunstikorraldajatele pigem erand kui reegel. Mitmed omavalitsused on ka ise näitusepindade pidajad ja korraldavad regulaarselt väljapanekuid oma haldusalas olevates kultuurikeskustes või raamatukogudes, siin-seal ka eraldi asutustes. Samas on sellistes kohalikes galeriides kunsti näitamise võimalused üsna kõikuvad – veelahe jookseb juba nende galeriide vahelt, kus võib naela seina lüüa ja kus mitte.

Samal ajal on kunstivaldkond Eestis viimastel aastatel üsna märkimisväärselt professionaliseerunud, tõusnud on nii näituste tehniline tase kui ka kunstnike teadlikkus oma töö väärtusest. Nõnda tasub üle vaadata, milliseid võimalusi KOVide galerii kunstnikele pakkuda saab, sest korralikud tingimused on kaasaegse ja tasemel programmi eelduseks.

Ruumilised tingimused, sealhulgas näiteks valgustus, on muidugi vaid võrrandi üks pool. Väga oluline on ka see sädeinimene, kes kohalikku galeriid veab ning kes kunstielu kohaliku tasandiga lõimib. Tugeva programmiga galerii pidamine, kuhu tippkunstnikud tahavad näituseid tegema ja publik seda külastama tulla, nõuab osavust, nutikust ja laia kontaktvõrgustikku, aga paraku tihti ka eneseohverdust ja nõusolekut pingutada töötunde lugemata nädalavahetustel ja õhtuti.

Suur murekoht on professionaalse kultuuritöö väärikas tasustamine kohalikes omavalitsustes, sest sageli on KOVide pakutavad palgad väiksemad kui niinimetatud riiklik kultuuritöötaja miinimum, mis omakorda jääb nüüdseks isegi mediaanpalgast kaugele maha. Olukorras, kus riiklikul tasandil on kultuuritöötajate palkade tõstmine tänavu tänuväärselt prioriteediks võetud, tasub kindlasti tähelepanu pöörata kultuuritöö tasustamisele, sest pädev ja tasemel kultuurikorraldaja oskab teha väikese koha oma tööga palju suuremaks.

Üle Eesti on tegelikult palju näiteid kunstipaikadest, kus juba toimub mitmekesine näituse- ja residentuuritegevus. Neid hoiavad üleval oma valdkonna entusiastid, kelle jõudsam toetamine on kindel panus piirkonna kultuurielu edendamisse. Mõningatele eespool mainitutele lisaks tuleks välja tuua näiteks Haapsalu, kus tegutseb kvaliteetse programmiga linnagalerii ning vastrenoveeritud Evald Okase muuseum, Pärnu samuti linnagalerii ja Uue Kunsti Muuseumiga, Viljandi koos Rüki galerii ja juba legendaarse Kondase keskusega, Raplas tegutsev Kaasaegse Kunsti Keskus, Narva kunstiresidentuur NART, Kuressaare raegalerii, Rae valla eksperimentaalne Vaskjala residentuur, Kärdla Kordoni residentuur ja nii edasi.

Vaadates otsa Tallinnale ja Tartule kui kohalikele omavalitsustele, siis vast kõige eeskujulikumalt paistavad asjad olevat Tartus – toetusprogrammid kultuurile laiemalt on mitmekülgsed, mõeldud on organisatsioonide toimetulekule, väiksematele ja suurematele projektidele, taristule ja tehnikale, kultuuritöötajatele ja vabakutselistele. Olulisi samme kultuuri- ja kunstivaldkonna toetamiseks kogu tema mitmekesisuses on viimastel aastatel teinud ka Tallinn, kus lisaks üsna heal tasemel projektitoetustele ja kunstifestivalide püsitoetusele on sellest aastast eraõiguslikele kultuurikorraldajatele kättesaadavad ka kolmeaastased tegevustoetused, millest organisatsioonide järjepidevuse ja rahvusvahelise silmapaistvuse tagamisel palju abi.

Näiteid põnevast kunstitegevusest ei leia muidugi ainult (linna)galeriidest, vaid nendega rikastatakse üha tihedamini ka kõikvõimalikke (avalikke) ruume. See on samuti väga tervitatav praktika, kus kunst jõuab inimestele igapäevaellu lähemale, kuid ka siin tuleb tähelepanu pöörata professionaalsusele ning kunstniku tööd austavatele kokkulepetele. Pakkumised stiilis «meie poolt seinad, tulge tehke tasuta näitus» enam ei kipu kogenumaid kunstnikke köitma, sest «tasuta näituseid» ei ole tegelikult olemas. Isegi kui ruum on omast käest võtta, siis kes tasub transpordi, näituse ülespaneku ja mahavõtu, näituseks vajaliku tehnika rendi, plakatite-viitade-siltide, kindlustuse, kunstniku sõidu ja majutuse ning tema töötundide eest, kes hoolitseb kommunikatsiooni ja turunduse eest, mis nüüdses tähelepanuvajaduses on vältimatu?

Julgust panustada kunstile!

Sel sügisel ongi hea hetk, et valimiskasti juures seistes volikokku pürgijate kultuurialaseid lubadusi ja nende ambitsioonikuse astet hinnates ka kunstielu meeles hoida. Kohaliku galerii pidamisest võib ikka rohkem tulu kui kulu tõusta – nagu eespool mainitud, on see üks võimalik komponent, kuidas hoida elu kohalikul tasandil ligikutsuv ning vältida provintsistumist. Näitused on suurepärane võimalus tuua kultuur nii-öelda koju kätte ning kunstnikku saab kaasata veel mitmetesse tegevustusse alates lasteaedadest lõpetades vanadekodudega. Ühest hästi tehtud näitusest võib hargneda mitmeid koostöid, edasisi projekte ning külastusi. Lisaks kohaliku elu rikastamisel võib huvitav näitus asetada võõrustava koha ka laiemale kaardile ja tõmmata tähelepanu. Sestap jääb üle soovida julgust panustada kunstile, sest see tasub ära!