Kadi-Ell Tähiste ja Maarin Ektermann Lõuna-Eesti Postimehes: kunstile tasub panustada

Olgu detailsemad kohaliku elu küsimused millised tahes, kuid on kaks teemat, millega pistetakse rinda pea kõikjal üle Eesti. Need on, kuidas vältida ääremaastumist ja kuidas meelitada piirkonda rohkem aktiivseid tööealisi inimesi, kes panustaksid omavalitsuse eelarvesse. Ehkki mingit võluvitsa meil sellele mitme tahuga probleemile anda ei ole, pakume kohaliku elu eestvedajatele ühe selge soovituse: julgust panustada kultuuri ja kunsti, kirjutavad Kunstiasutuste Liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähsite ja Eesti Kunstnike Liidu president Maarin Ektermann Lõuna-Eesti Postimehes.

Raha on muidugi alati vähe ja probleeme palju, ent suheldes väiksemates kohtades tegutsevate kunstikorraldajatega ja olles ka ise pärit väikelinnadest, teame, et rahaküsimusest on vaat et keerulisemgi hoopis üks teine asi – suhtumine. Materiaalne tugi kunstikorraldajatele on ülivajalik, ent väga oluline on ka see, kuidas kohaliku võimu esindajad galeriide-kunstnike tähtsust või potentsiaali tajuvad.

Otsese negatiivse suhtumise kõrval kipub sageli kohtama lihtsalt ükskõikset vaadet – kunst, et see on ju mingi siseringi asi! Võibolla on selle taga vähene kokkupuude kunstinäitustega või ei ole elu toonud tutvusringkonda loomeinimesi, aga eks ka laiemalt on kunst paraku üks enim negatiivsete stereotüüpidega rinda pistev kultuurivaldkond

Kuidas skeptikuid veenda? Üks võimalus on vaadata, mida ütlevad uuringud ja statistika. Eesti kunstinäitused kogusid 2024. aastal ligi 1,7 miljonit külastust ning statistikaameti kultuuris osalemise viimase uuringu kohaselt saab regulaarselt kunstinäitustest osa ligi veerand täiskasvanud elanikkonnast, mõnes piirkonnas küünib osakaal ka kolmandikuni. Seejuures on huvi olnud järjepidevalt tõusuteel.

Teine võimalus on vaadata konkreetseid näiteid. Siinkohal meenuvad Lõuna-Eestist viimastest aastatest kaks üle Eesti laineid löönud kunstisündmust.

Otepää vallas Neeruti külas tegutsev kunsti- ja tehnoloogiatalu Maajaam korraldas Tartu 2024 programmi kuuludes tehnoloogilise kunsti vabaõhunäituse «Metsikud bitid», mis tõi mõne kuuga kohale ligi seitse tuhat inimest. Arvestades, et Maajaam asub eemal suuremast asustusest, on see silmapaistev tulemus, sest võib kindlalt öelda, et need inimesed olid põldude vahele kohale tulnud kunsti pärast.

Lisaks publikumenule pärjati Maajaama eestvedajad Timo Toots ja Mari-Liis Rebane kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti 2024. aasta peapreemiaga. Samuti pälvisid nad kultuuriministeeriumi aasta kultuurikorraldaja tiitli ning Otepää vald tunnustas näitust aasta kunstiteo preemiaga. Maajaam plaanib «Metsikud bitid» arendada iga kolme aasta tagant toimuvaks suuremaks kunstifestivaliks ehk triennaaliks, mille järgmist toimumist on oodata juba tuleval aastal.

Samuti tuleb hea näitena meelde möödunud suvel Võrumaa muuseumi kunstigaleriis olnud Marko Mäetamme näitus, mis imbus ka muuseumi teistele korrustele ja linnaruumi. Ehk jäid lugejalegi silma jutumullid Katariina allee pinkidel? Need kohalikes ja linna külalistes elevust tekitanud võrokeelsed lausekatked sättis sinna just nimelt kunstnik ise.

Galerist Jana Huule sõnutsi lõi Mäetamme näitus muuseumi publikurekordeid ning kui alguses tekitas kunstniku mõneti provokatiivne lähenemine väikest pelgust, summutas selle kiirelt publiku soe vastuvõtt.

Väljapanek leidis ka kunstivaldkonnas äramärkimist. Näiteks kirjutas Kumu kunstimuuseumi direktor Kadi Polli kunstiaasta kokkuvõttes: «See näitus võimestas suvise Lõuna-Eesti kunstielu. Efektne ja publikuga lihtsalt suhtlev näitus oli kohalik suursündmus, aga ka paljude puhkajate lemmik. Eriti tahaks tunnustada näituse kohaspetsiifilist lisakihistust – sekkumist Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni, mis tõi külastajad muuseumi kõigile korrustele.»

Samas ülevaates sai esile tõstetud ka Võrumaa muuseumi lõppenud aasta teine väljapanek: klaasinäitus «Videvikutsoonis: Sofi Aršas, Kati Kerstna, Kairi Orgusaar, Erki Kannus», mis pakkus kunstiteadlasele Harry Liivrannale ühe aasta võimsaima ruumilise elamuse.

Kui mõelda, mis võimalused on kohalikul omavalitsusel inimesi enda juures elamas hoida ja seega ka nende maksutulu elu edendamiseks kokku korjata, siis kunstil ja kultuuril on siin oluline roll. Inimestele meeldib elada ja veeta aega kohtades, kus on midagi huvitavat teha. See tähendab nii sündmusi, mis melu tekitavad, kui ka avalikku ruumi, mida kunst rikastab nii, et kunsti potentsiaalile mõeldes ei pea üldse piirduma galeriide näitustega.

Võrreldes sündmuspõhiste kunstiliikidega, näiteks ühekordne teatrietendus või kontsert, on näituste korraldamine paindlikum, need on tavaliselt lahti pikemat aega ja neid kogeb aja jooksul suurem hulk inimesi. Muu hulgas on näitusekülastus palju soodsam kultuurielamus suurtele peredele, eakatele või vähekindlustatutele, kellel pole võimalik suurde linna kultuuriüritustele sõita.

Peale vaba aja kultuurilise sisustamise saavad kunstiasutused olla toeks näiteks haridusvaldkonnas – ka Eestist leiab küllalt näiteid, kuidas kunstinäitusi nutikalt kooliprogrammiga põimida –, teha erituure eakatele, olla huvitav keskkond koosolekute, töötubade ja kontsertide korraldamiseks ja nii edasi.

Esiteks võiks omavalitsuse tasandil rohkem toetada oma piirkonna kunstivedureid, valdkonna entusiaste. Suurt muret valmistab professionaalse kultuuritöö väärikas tasustamine, sest sageli on omavalitsuste pakutavad palgad väiksemad kui niinimetatud kultuuritöötaja riiklik miinimum, mis omakorda kipub vaatamata äsjasele tõusule alla jääma mediaanpalgale, keskmisest rääkimata. Pädev ja tasemel kultuurikorraldaja oskab aga väikese koha oma tööga palju suuremaks teha.

Teiseks on oluline tugi näituste ja kunstisündmuste korraldamiseks ning nende eelarvete realistlik hindamine. Just kunstinäituste puhul levib sageli ekslik arusaam, nagu oleks kõige olulisem küsimus ruum, kuhu väljapanek panna, ja kui see on olemas, tuleb ülejäänu iseenesest. Koht on tähtis, aga näitusega kaasneb ka hulk teisi vältimatuid kulusid.

Kolmandaks saab välja pakkuda ka mõned kergemini teostatavad algatused. Näiteks võiks kaasavas eelarves broneerida ühe koha alati mõnele kunstiprojektile. Piirkonnas elavaid kunstnikke võiks toetada nende teoste deponeerimisega valla või linna asutustesse.

Samuti on hea korraldada kohtumisi kunstnikega. Tänapäeva tehnikapõhises ühiskonnas on üha enam vaja kriitilist ja loovat mõtlemist – tööriistu, mida üks kaasaegne kunstnik kasutab – ning üha tähtsamaks saavad need inimlikud omadused, mida masin matkida ei oska, näiteks oskus luua sügavalt läbi mõtestatud ja inimlikult puudutavaid kunstiteoseid.