Kadi-Ell Tähiste ERRi Kultuuriportaalis: koalitsioonikõnelustel ei tohi loovisikute toetamise küsimusest mööda minna

Eelmisel nädalal juhtus kunstivaldkonnas kaks olulist asja: Eesti Kunstnike Liidul täitus 101 tegutsemisaastat ja esitleti uuringut “Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine”. Kahjuks ei paista väärikasse ikka jõudnud loomeliidu liikmetele uuringust suurt midagi rõõmustavat, kinnitas kunstiasutuste liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähiste arvamusloos ERRi kultuuriportaalis.

Üks põhilisi järeldusi oli, et ehkki loometöö tegijad on Eestis peaaegu eranditult kõrgharitud tippspetsialistid, siis makstakse nende töö eest väga vähe ja lünklikult. See kõik toob endaga kaasa terve müriaadi muresid ning seab kultuuri jätkusuutlikkuse väga tõsise kahtluse alla. Kunst omakorda asub loomealade võrdluses — kus rõõmustavat pilti ei vaata vastu kellelegi — tasude poolest kahjuks viimaste seas. Suuri raskusi on isegi riikliku miinimumpalgani jõudmisega ja tasu saadakse keskmiselt 7 kuu jooksul aastas.  

Käimasolevatel koalitsioonikõnelustel ei tohi professionaalsete loovisikute toetamise küsimusest mitte mingil juhul mööda minna. Seda teemat on uuritud, vaagitud, kaalutud ja mõõdetud nüüd piisavalt ja ammendavalt. (1) Aeg on tegutseda. Kunstnike liidu sünnipäevakõnes ütles president Alar Karis: “Me peame riigina pingutama, et me saaksime eesti kunstile häbi tundmata silma vaadata, sest suhtumine oma kultuuri teeb riigist riigi.” (2) Palun pingutame siis! Meie kultuuri, meie tipptalentide nimel!

Mõistagi ei ole selles küsimuses lihtsaid lahendusi, ka uuring viitab, et “kultuurisektoris tegutsejate murettekitavat olukorda nii sissetulekute, üldise toimetuleku kui ka sotsiaalsete garantiide osas võib pidada valdkonna suurimaks nö nurjatuks probleemiks”. See aga ei tähenda, et lahendusi ei tuleks otsida või et neid ei eksisteeriks. Tõsi, sedastatakse ka, et “tänast toimetulekut ei ole võimalik paranda ilma lisarahastuseta”.

Siinkohal võiks öelda, et näidake palun valdkonda, mis praegu täiendavaid vahendeid ei vajaks. Uuringus välja toodud kultuurivaldkonna hääbumisriskidesse tasub aga väga tõsiselt suhtuda, sest küsimus on tõepoolest eksistentsiaalne. Selle häirekella ignoreerimine maksab valusalt kätte, sest probleem ei lahene iseenesest.  

Kust siis alustada? Võimalik esmane võti peitub uuringu poliitikasoovituste kohaselt kultuurkapitalis, millele professionaalsed loovisikud oma sissetulekutes üsna suures ulatuses toetuvad. On väga oluline, et riik näitaks oma toetuste kaudu eeskuju, maksustades ka kulka makstavad stipendiumid sotsiaalmaksuga ja pöörates tasude komponendile toetustes eraldi tähelepanu.

Praegu oleme üsna jaburas olukorras, kus riik ise “toodab” probleemi juurde ja kuigi on toetuste kaudu piltlikult öeldes loometöö konkurentsitult suurim tellija, ei taga kõikide osapoolte õiglast ja tööle vastavat tasustamist. Kulka kaudu kogu probleemi ära ei lahenda, aga see oleks oluline algus.

Stipendiumide sotsiaalmaksuga maksustamine ei ole kulka juhi Margus Allikmaa sõnutsi iseenesest tehniliselt keerukas ehk vastava otsuse korral oleks see küllalt kiirelt ellu viidav. Muidugi eeldaks nii stipendiumide maksustamine kui ka üldine kulka toetuste tõstmine õiglaste tasude maksmist võimaldavale tasemele kultuurkapitalile lisavahendite leidmist.

Sealjuures ei tasu aga unustada, et näiteks makstav sotsiaalmaks laekuks riigile tagasi. Lisavahendite mõttes oleks võimalik kergitada pahede maksustamisest kultuurile laekuvaid protsente. Samuti tasuks kaalumist kulka vahenditest hoonete ehituseks ja projektitoetusteks mõeldud summade vahekorra üle vaatamine.

Kulka teemal rääkides ei saa jätta mainimata ka, et jätkuvalt on valdkondi — näiteks kunst —, kus organisatsioonide tegevustoetused haukavad sihtkapitali vahenditest märkimisväärse osa. Seepärast on oluline veelkord meelde tuletada, et enda olulisust tõestanud organisatsioonide toetamisel võiks ja peaks olema kandev roll hoopis kultuuriministeeriumil. Konkurents kulka rahale on armutult tihe ning suurte tegevustoetuste “välja liigutamisega” saaks samuti parandada loovisikute ligipääsu toetustele.

Lõpetuseks puudutan lühidalt kaht korduma kippuvat küsimust, mis professionaalsete vabakutseliste loovisikute toetamise teema puhul alatasa kerkivad. Esiteks küsitakse küllalt sageli, et miks professionaalsed loovisikud ei võiks ometi oma teoste või oskuste müügiga ära elada. Selle osas on uuring ühene: “Loomingu tegemist mõjutab Eesti väike ja tõrkuv turg ning ilma avaliku sektori toeta kaasneks professionaalse loometegevuse drastiline vähenemine piirini, kus kannataks kogu Eesti kultuuri mitmekesisus ja jätkusuutlikkus.”

See tähendab, et enamik kultuuri tegutseb turutõrke situatsioonis ehk valdkond marginaliseeruks ilma avalike vahenditeta praktiliselt täielikult. Seda näitab ka elu — näitusemaja, teatri või väärtfilmikino pidamine ei ole kunagi ainelise rikkuse allikaks. Tegemist on selgelt mittetulundusliku tegevusega, mida külastaja ei jõua kunagi kinni maksta, sest kõiki kulusid kattev näituse-, teatri- või kinopilet maksaks sadu kui mitte tuhandeid eurosid.

Professionaalseid loovisikuid, kes suudavad üksnes loomingust ära elada, on kõikides valdkondades väga vähe. Asi pole saamatuses või oskamatuses, vaid tingimustes. Eestis lihtsalt ei ole mõeldav üksnes erapanustajale või -klientidele toetuda, meie riik on selleks liiga väike. Rääkimata sellest, et kõik kunst ei saa ega pea mitte kunagi olema müügipotentsiaaliga või loodud turgu silmas pidades.

Teiseks võib muret tekitada küsimus, kas loovisikute toetuste laiendamisel võiks hakata justkui “tasuta raha” saama igaüks, kes otsustab, et tema on kunstnik. Rahustuseks (ja samal ajal tegelikkuses kurvastuseks) ei paista kuskilt, et ees ootaks suur rahasadu, mis kataks ära ka kõikide kõrgel tasemel tegutsejate väärilise tasustamise.

Ühtlasi on kultuuri rahastamises ja toimimises ammu paigas professionaalse hindamise mehhanismid. Näiteks kultuurkapitalist raha taotlemine on praegugi idee poolest ligipääsetav kõigile, ka igale eraisikule ehk taotluse võib esitada suvaline inimene tänavalt. Taotlusi hindab aga ekspertidest koosnev komisjon, mis toimibki professionaalsuse filtrina. Samasugune mehhanism on paigas ka professionaalset loomingut esitlevates asutustes. Kuigi keegi ei saa keelata soovi korral “kunstnikuks hakkamist”, ei hakka selle otsusega üksi mitte kunagi kaasnema mingeid automaatseid hüvesid. 

Igal juhul on väga oluline lahendusi välja töötades pidada silmas tervikvaadet. Nõnda tasub sellele teekonnale kaasa võtta põhitõed: õiglane palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge ning vabakutselised loovisikud ja kultuuriorganisatsioonid on ühe ökosüsteemi osad, mis vajavad ja väärivad tegelikule panusele vastavat toetamist.

(1) Vt näiteks ka uuring “Vabakutselised loovisikud, nende majanduslik toimetulek ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus” (Praxis 2021). Kättesaadav Kultuuriministeeriumi kodulehel.

(2) President Alar Karise kõne Eesti Kunstnike Liidu 101. sünnipäeva vastuvõtul 19.03.2023